Sõnade "ülekaal" ja "rasvumine" abil kirjeldatakse sageli olukorda, kui keharasva on liiga palju. Rasvkude on organismi normaalne koostisosa, see toimib soojaisolaatorina ja kaitseb teatavaid siseelundeid, samuti toodetakse seal olulisi hormoone. Tervel normaalkaalus inimesel moodustab rasvkude ühe neljandiku kuni ühe kuuendiku kehamassist (naistel on tavaliselt selle osakaal suurem kui meestel), kuid mida suurem on rasvkoe osakaal, seda rohkem terviseprobleeme võib see põhjustada.
Kehamassiindeksit vahemiku 25–30 kg/m2 nimetatakse ülekaaluks ja indeksit, mis ületab 30 kg/m2, käsitatakse rasvumisena. Kehakaaluga seotud terviseprobleemide esinemise tõenäosus suureneb, kui kehakaal jääb tervisliku kehakaalu vahemikust väljapoole (on sellest suurem või väiksem), kuid väike risk ei muutu teatavast hetkest automaatselt suureks riskiks. Risk suureneb järk-järgult kehakaalu kasvades. Liigse keharasva korral on sageli suurenenud ka vere rasvasisaldus (kolesterooli- ja triglütseriidide sisaldus) ja kõrgenenud vererõhk, mis suurendab südamehaiguse tõenäosust. Liigne keharasv vähendab organismi insuliinitundlikkust, mistõttu suureneb diabeeti haigestumise tõenäosus. Samas suurendab see ka teatavate hormoonide hulka, mis soodustavad rakkude jagunemist ja kasvu, mis omakorda soodustab teatavate vähkkasvajate teket. Et kehamassiindeks ei võimalda eristada rasva ja lihaste kaalu, ei ole see teatavatel erijuhtudel kuigi täpne kogu keharasva näitaja, eriti väga lihaseliste inimeste (sportlased) või tavalisest väiksema lihasmassiga inimeste (eakad) puhul.
Kuid olenemata sellest, milline on kehamassiindeks, mida suurem on vööümbermõõt, seda suurema tõenäosusega tekib rasvumisega seotud haigusseisund.