Tervislik kehakaal on kehakaal, mille puhul on kõige väiksem tõenäosus liigsest keharasvast tingitud haiguste tekkeks, eriti teatavat liiki vähkkasvajate tekkeks, kuid ka südamehaiguse ja diabeedi tekkeks. Nii ala- kui ka ülekaalulisus võivad kahjustada tervist, mistõttu tuleks püüelda tervisliku kehakaalu vahemiku poole. Konkreetse inimese täpset ideaalkaalu on raske määrata, sest selleks oleks vaja teada keha koostist (täpsemalt lihaskoe kogust), mida saab määrata üksnes erilaboris. Seepärast on eksperdid seda aspekti arvestades välja töötanud tervisliku kehakaalu vahemiku. Kuna rasva lisandudes kehakaal kasvab, võib ülekaalulisust hinnata kaalumise abil. Et pikemad inimesed kaaluvad üldiselt rohkem ka siis, kui nad ei ole ülekaalulised, tuleb kaalu arvestada pikkuse suhtes (matemaatiliselt väljendatuna jagatakse kaal kilogrammides pikkuse ruuduga (meetrites), saades tulemuseks kehamassiindeksi, KMI ehk BMI (body mass index), mille ühik on kg/m2). Kui kehakaal on sobivas suhtes pikkusega, võib ennast pidada normaalkaaluliseks, välja arvatud juhul, kui tegemist on väga pika või väga lühikese või väga lihaselise inimesega. Graafiku abil on võimalik kindlaks teha, kas inimene on tervislikus kehakaalus (joonis 1).
Joonis 1. Kehamassiindeksi (KMI ehk BMI, body mass index) kalkulaator.
Allikas: World Cancer Research Fund / American Institute for Cancer Research (2007). Food, Nutrition, Physical Activity and the Prevention of Cancer: A Global Perspective. Washington, DC: American Institute for Cancer Research.
Täiskasvanute tervislik kehamassiindeks on 18,5–25 kg/m2. Kui inimene kuulub Lõuna-Aasia etnilisse rühma, on soovitatav kehamassiindeks kuni 23 kg/m2, sest eri etnilistel rühmadel jaotub keharasv erinevalt. Mõnel erijuhul ei kajasta kehamassiindeks kogu keharasva kuigi täpselt, näiteks väga lihaseliste inimeste (sportlased) või tavalisest väiksema lihasmassiga inimeste (eakad) puhul.
Vööümbermõõdu mõõtmine on teine abivahend, et teada saada, kas on suurenenud risk haigestuda liigsest keharasvast tingitud haigustesse. Kui vööümbermõõt ületab 102 cm meeste ja 88 cm naiste puhul, on risk suur. Kui meeste ümbermõõt on alla 94 cm ja naistel alla 80 cm, on risk väike. Vahepeale jäävad väärtused näitavad keskmist riski.
Et vähirisk on seda suurem, mida rohkem on organismis rasva, soovitatakse vähktõve ennetamiseks hoida kehamassiindeksit (või vööümbermõõtu) selle normaalvahemikus, aga võimalikult väiksena. See sõltub loomulikult inimese kehaehitusest. Haprama kehaehituse puhul võiks püüelda normaalvahemiku väiksemate väärtuste poole, samas tugevama (jässaka) kehaehituse puhul võivad eesmärgiks olla normaalvahemiku keskmised või suuremad väärtused.