"Ohutu tase" on mõiste, mida on keeruline määratleda, sest peale teadusliku tõendusmaterjali (toksilisus) sõltub see veel mitmest tegurist: näiteks majanduslikud tegurid (kokkupuute kõrvaldamise või vähendamise maksumus), rahvatervise tegurid (kogukonna kogu haiguskoormus) ning sotsiaalsed ja poliitilised tegurid (mida üldsus ja poliitikud peavad vastuvõetavaks).

Üldjuhul ei ole kehtestatud vähki tekitavate ainete ohutut taset ning soovitada võib kokkupuute täieliku vältimise põhimõtet, nt teatavate tööga seotud vähki tekitavate ainete nagu asbesti puhul; kuid see ei ole paljude ümbritseva keskkonna keemiliste ainete, nt teatavate õhu saasteainete puhul võimalik. Euroopa Liidus on näiteks kokkupuute täielikuks vältimiseks keelatud igasugune asbesti kasutamine. Kuid esineb ka nii madalat kokkupuutetaset, et see on ühiskonna poolt lubatud: nt on Euroopa Liidus inimtervise kaitseks kehtestatud õhusaaste ühe osa — tahkete osakeste (particulate matter, PM₁₀) — suhtes kaks piirtaseme väärtust: PM₁₀ päeva keskväärtus ja PM₁₀ aasta keskväärtus (välisõhu kvaliteedi direktiiv 2008/EÜ/50).