Üldjuhul on see nii. Euroopa Liidus on ümbritseva keskkonna vähki tekitavate keemiliste ainete ohjamiseks juurutatud olulisi sekkumismeetmeid. Näiteks dioksiinide sisaldus on ümbritsevas keskkonnas, sh toidus ning selle tulemusel ka inimestes, järsult vähenenud. Kõigi asbesti liikide kasutamine on Euroopa Liidu liikmesriikides keelatud (direktiiviga nr 1999/77/EÜ on keelatud igasugune asbesti kasutamine alates 1. jaanuarist 2005 ning direktiiviga nr 2003/18/EÜ on keelatud asbesti kaevandamine ning asbestitoodete tootmine ja töötlemine).
Kuid Euroopa Liidu eri riikides ei ole kõik kokkupuuted siiski optimaalselt ohjatud. Kuigi õhusaaste on tänapäeva Euroopa suurlinnades palju väiksem kui 1960. või 1970. aastatel, vaadatakse pidevalt läbi veelgi rangemaid kaitsvaid piirnorme. Töötatakse välja uusi tehnoloogiaid, nt tehislikud nanoosakesed. Isegi kui uute tehnoloogiate kasutamist reguleeritakse olemasoleva teabe põhjal, tuleb lõpuks ikkagi uurida nende vähiriski profiili. Samuti võivad uued ühiskondlikud tingimused mõjutada kokkupuuteid, mis olid varem paremini ohjatud. Ka võib uus teaduslik tõendusmaterjal osutada, et varem ohutuks arvatud kokkupuuted võivad põhjustada vähki. Kuigi on rakendatud palju ohjamismeetmeid ja -eeskirju, tuleb tõendusmaterjali ja soovitusi pidevalt üle vaadata ja kohandada. Peale selle tuleb eeskirjadele vastavust pidevalt seirata. Näiteks on kokkupuude asbestiga kõrvaldamis-, lammutus-, hooldus- ja korrashoiutööde käigus mõnes riigis veel probleem.