Üldiselt teavad patsiente ja eelkõige lapsi, kes on eriti tundlikud ioniseeriva kiirguse toime suhtes, diagnostilistele kiiritusprotseduuridele (diagnostilised röntgen-, kompuutertomograafia- või isotoopuuringud) suunavad ja ka uuringuid tegevad arstid, et kiiritust tuleb kasutada ettevaatusega. Tavaliselt on nende protseduuridega seotud vähirisk väga väike ning põhjendatud protseduuri korral ületab selle kasulikkus võimalikud kahjulikud tervisemõjud. Ioniseeriva kiirguse põhiste protseduuride kasutamist tuleb piirata nii, et neid kasutataks diagnoosimiseks vaid haiguskahtluse korral, mitte näiteks tavalise meditsiinilise läbivaatuse käigus.

Esmatähtis on, et need protseduurid tehakse patsiendi huvides ning uuringutest keeldumisel võivad olla väga rasked tagajärjed tervisele, kui seetõttu jääb haigus või vigastus diagnoosimata või haigusseisund diagnoositakse liiga hilja või valesti. Kui selliseid uuringuid tehakse korduvalt, peaks patsientidel olema võimalus paluda arstil veenduda iga uuringu meditsiinilises põhjendatuses, et vältida asjatut kiiritust röntgen- või kompuutertomograafiauuringute tõttu. Vahel saab kasutada ka teist liiki uuringuid, nt ultraheliuuringuid, või kasutada väiksema kiiritusega uuringut, kuid arstide otsust, mis liiki uuringut on vaja asjakohaseks diagnoosimiseks, tuleks usaldada.