Radooni kontsentratsiooni mõõdetakse kui radooni radioaktiivsust õhu iga kuupmeetri kohta (väljendatakse bekrelli kuupmeetri kohta; Bq/m³). Rahvusvahelistes suunistes soovitatakse, et radooniväärtusi tuleb vähendada, kui need ületavad vahemiku 100–300 Bq/m³.

Kuigi radooni esineb enamikus hoonetes, eriti alumisel korrusel ning vahetult selle kohal või all paiknevates ruumides, kõiguvad mis tahes piirkonnas asuva elamu radooniväärtused teatavas kontsentratsioonivahemikus, kuid on enamasti väikesed. Piirkonna geoloogilisest ehitusest sõltuvalt võivad väärtused olla vahel ka suuremad.

Sageli on internetis olemas riigi kaardid, millelt võib vaadata, kas konkreetses piirkonnas on elamute suurenenud radooniväärtuste risk suur või väike. Kui elamu asub suurenenud radooniriskiga piirkonnas, on soovitatav määrata selle radooniväärtused.

Joonis 2: Radooniriski kaardistamine: kaardil on Euroopa eri riikides tehtud radooni mõõtmiskampaaniate tulemused.

Allikas: Dubois G (2005). An overview of radon surveys in Europe. EUR 21892 EN, EC, Luxembourg, Euroopa Liidu Väljaannete talitus, © Euroopa ühendused, 2005.

Konkreetse elamu radooniväärtuse määramiseks on vaja mõõta siseruumide õhu radooni kontsentratsiooni. Radooni mõõdetakse enamasti väikeste plastdetektoritega, mis jäetakse elamusse mitmeks nädalaks, et õigesti mõõta radooni keskmist kontsentratsiooni. Enamiku radoonimõõtmiste puhul tuleb detektorid seejärel tagastada laborisse analüüsiks.

Joonis 3: Radoonidetektor

Allikas: loa alusel, www.ukradon.org/article.php?key=measureradon.