Kõik inimesed saavad kiiritust looduslikest ja tehislikest ioniseeriva kiirguse allikatest. Elanikukiiritus on millisiivertites (mSv) aasta kohta mõõdetav kiiritusdoos, mis sõltub elukohast, tööst, toidust ja joogist ning läbitud meditsiinilistest protseduuridest. Arvestuslikult on Euroopa elaniku kiiritus keskmiselt 4 mSv aastas. Eluviisist tingitud eespool nimetatud põhjustel saavad paljud oluliselt rohkem või vähem kiiritust.

Paljudel inimestel tuleneb ainus suurim kiiritusdoos radoonist kodus – keskmiselt 1–2 mSv aastas – kuid see näitaja varieerub väga palju sõltuvalt elamust ja selle asukohast. Enamikku muudest looduslikest kiirgusallikatest, nagu kosmiline kiirgus ja toidu vähene looduslik radioaktiivsus, ei saa ise kergesti reguleerida, kuid üldiselt ei saavuta need ka arvestatavaid väärtusi (arvestuslikult alla 0,5 mSv aastas).

Euroopas on suurim tehisliku kiirituse allikas meditsiinilised protseduurid, eriti terviseprobleemide diagnoosimisega seotud protseduurid (hinnanguliselt keskmiselt 1–2 mSV elaniku kohta aastas, sõltuvalt sellest, kas ja kui mitu meditsiinilist uuringut on isik läbinud). Meditsiinikiiritust kasutatakse paremaks diagnoosimiseks (nt röntgenpilte tehakse haiguse või vigastuse täpse asukoha raviotstarbeliseks määramiseks) või raviks (vähi kiiritusravi), seetõttu on selle kasutamine patsiendi huvides ja saadud kiiritus on tavaliselt selle suurt kasulikkust arvestades aktsepteeritav.

Muud tehisliku kiirituse allikad, nagu vähene vältimatu radioaktiivse materjali vabanemine tuumajaamadest nende tavakäitamisel, põhjustab eelnevaga võrreldes väga väikesi doose (oluliselt alla 0,01 mSv aastas isegi siis, kui elatakse selliste käitiste läheduses). Mõned töötajad, nt lennumeeskonnad, kiirgustöötajad ja mõned allmaakaevurid võivad saada suuremat kiiritust, vahemikus 1–10 mSv aastas, kui nad töötavad radioaktiivsete materjalidega või kohas, kus kiirgusväärtused on suuremad.

Kahe suurema tuumajaamakatastroofi tõttu, Tšernobõlis Ukrainas 1986 ja Fukushima Daiichis Jaapanis 2011, sattus keskkonda suur kogus radioaktiivset materjali, mis põhjustas suurte elanikkonnarühmade kiirituse. Tšernobõli tuumaõnnetuse järgne kiiritus moodustas endise Nõukogude Liidu territooriumist väljapoole jääva elanikkonna puhul siiski väga väikse osa kogu elu jooksul saadavast doosist ning Fukushimast lähtunud kiiritus oli Euroopas kaduvväike.