Enamikku kiirguse tehislikest rakendustest reguleeritakse õigusaktidega. Nende õigusaktidega lubatakse radioaktiivse materjali käitlust tavaliselt ainult volitatud käitlejatele. Õigusaktidega kehtestatakse ranged piirnormid radioaktiivsete ainete mis tahes potentsiaalse keskkonda vabastamise suhtes. Samuti kohustatakse nendega tööandjaid ohjama ja piirama töötajate kiiritust.

Tervishoius kasutatakse kiiritust üldiselt ainult siis, kui arsti arvates on konkreetne protseduur, nt diagnostiline röntgen-, kompuutertomograafia- või isotoopuuring või kiiritusravi patsiendile vajalik. Sel juhul hindab arst diagnoosi või ravi kasulikkust patsiendile võrreldes kiirituse tõttu lisanduva väikese vähiriskiga. Enamikul riikidest on olemas juhendid selliste kliiniliste otsuste toetamiseks.

Mõned looduslikud kiirgusallikad ei ole kergesti kontrollitavad. Kosmilise kiirguse ning kivimite ja pinnase loodusliku radioaktiivsusega seotud gammakiirguse tõttu saadud kiiritus sõltub suuresti elukohast. Tähtsaim looduslik kiirgusallikas on kodus ja töökohas esinev radoon ning selle taset saab ohjata.