Kiirgus on laine- või osakeste energia. Kiirguse võib jagada kaheks põhiliigiks: ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus. Kiirgust, mille energia on piisav, et lõhkuda keemilisi sidemeid ja vabastada ioone, nimetatakse ioniseerivaks kiirguseks. Raku DNA-d kahjustades võib see põhjustada mutatsioone, mis kandudes ühelt rakupõlvkonnalt teisele, võivad lõpuks avalduda vähi tekke või muude kahjulike toimetena. Ioniseeriv kiirgus koosneb osakestest (alfaosakesed või neutronid) või kiirtest (gamma- või röntgenkiirtest).

Kõik inimesed puutuvad kokku eri kogustes ioniseeriva kiirgusega, mis on pärit eri allikatest, nii looduslikest (kosmiline või Maast lähtuv kiirgus) kui ka tehislikest (nt meditsiiniline kasutus, tuumaenergia, kunagiste tuumarelvakatsetuste radioaktiivne tolm). Ioniseerivat kiirgust kasutatakse haiguste diagnoosimiseks ja raviks. Individuaalne kiiritusdoos sõltub erinevatest teguritest, nagu elukoht, meditsiinilise protseduuri tõttu saadud meditsiinikiiritus ning sellest, kas töö kaudu saab kiiritust. Tüüpilisi kiiritusolukordi kirjeldatakse edaspidi.

Optiline kiirgus hõlmab valgus-, infrapuna- ja ultraviolettkiirgust (UV-kiirgust). UV-kiirgus võib kahjustada elusrakke ja põhjustada nahavähki.

Mitteioniseeriva kiirguse energiast ei piisa, et kahjustada DNA-d samuti kui ioniseeriv kiirgus, kuid see kannab energia üle koele või materjalile (nt kuumutamisel). Sel põhimõttel töötab mikrolaineahi. Mitteioniseeriva kiirguse moodustavad elektri- ja magnetväli, nt mikrolained ja raadiolained, ning samuti madalsageduslikud väljad, mida tekitavad elektriseadmed ja elektriliinid.

Joonis 1: Elektromagnetspekter

Allikas: Euroopa Komisjon, Teadusuuringute peadirektoraat, Euroopa Ühendus (2005). Health and Electromagnetic Fields: EU-funded research into the impact of electromagnetic fields and mobile telephones on health. © Euroopa ühendused, 2005.