Ultraviolettkiirguse (UV-kiirguse) maapinnani jõudev kogus ja sellega kaasnevalt ka UV-indeks, sõltub mitmetest teguritest, millest kõige tähtsamad on kella- ja aastaaeg.

UV-kiirgus on tavaliselt tugevaim mõni tund pärast keskpäeva ja nõrgem hommikul vara ning hilisel pärastlõunal või õhtul (vt joonis 1).

Joonis 1. Päikesekiirguse päevane jaotumine.

Allikas: Ameco Solar at solarexpert.com.

Suvel saabub ligikaudu 20–30% kogu päevasest UV-kiirgusest kella 11 ja 13 vahel ning 75% kella 9 ja 15 vahel (päikeseaeg, mitte kohalik aeg). Aastaajast sõltuvad maapinnani jõudva UV-kiirguse kõikumised on olulised parasvöötmes, kuid vähem märgatavad ekvaatori läheduses.

Muud olulised tegurid, mis mõjutavad UV-kiirguse Maani jõudmist, on järgmised:

• Geograafiline laiuskraad (ekvaatorist kaugenedes suureneb aastane UV-annus).
• Kõrgus maapinnast (üldiselt kõrguse iga 300 m suurune suurenemine suurendab päikesevalguse põletavat toimet ligikaudu 4%).
• Peegeldumine (nt lumi, vesi) (lumi peegeldab kuni 85% of UV-kiirgusest ja vesi ligikaudu 5–10%; peegeldunud UV-kiirgus võib nahka täpselt samamoodi kahjustada nagu otsene UV-kiirgus).
• Pilvisus (Maani jõudev UV-kiirgus väheneb sõltuvalt pilvede paksusest, tihedusest ja kujust).
• Õhusaaste (nagu pilvedki, muudab õhusaastest tekkinud sudu Maani jõudva UV-kiirguse kogust).